2002: Hard Rock Clubi (HRC) meeskond kohtub Vana-Vigalas seni üritusi läbi viinud tiimiga ning lüüakse käed ühise korraldamise asjus. Festival algab noorte bändide konkursiga ning peale selle piinarikka elamuse lõppemist algab esimene Laager. Kokku astub ühel laval üles 14 bändi, neist 5 piiri tagant. Paar päeva hiljem kodu poole suunduva publiku nägu näitab vaid üht: raske muusika sõbrad on maitse suhu saanud ning ootavad järgmiselt aastalt lisa!
2003: bändide nimekiri on paisunud 19 nimeni ja peaesinejana on uhkelt välja kuulutatud Antimatter Inglismaalt. Suure uuendusena viiakse üritus läbi kahel laval. Publiku hulk on peaaegu kahekordistunud ja tegemist pole enam lihtsalt külakontserdi või keskmisest suurema klubi-livega – õhus on festivali hõngu! Kui kõik tundub olevat valmis, et anda ürituse avapauk, keeldub töötamast A-lava elektriga varustav generaator. Ja seda nii järjekindlalt, et varem lõunal lavale astuma pidanud bändid alustavad alles õhtul ning mõned esinemised tuleb ümber planeerida järgmisele päevale. Korraldajad kannavad generaatori selle aasta musta nimekirja.
2004: arvestatav samm edasi peaesinejate vallas. Keskööl astub lavalaudadele tõusev täht Soome doom-metali taevas Swallow The Sun (kelle jaoks on see esimene väliskontsert üldse) ja festivalile paneb punkti death-metal legend Dismember (swe). Telklaager on hõivanud juba terve jalgpalliplatsi ning uudised Eestis traditsiooniliselt toimuvast roki- ja metalifestivalist hakkavad jõudma piiri taha. Generaator püüab jälle isetegevusega üllatada, kuid korraldajad on selleks valmis ning kuritahtlik algatus lämmatatakse juba eos.
2005: et peaesinejaks on suudetud meelitada Katatonia Rootsist, on selge, et festival on lapsekingadest välja astunud ning et nimekad artistid vajavad ka väärilist esindatust korralikul suurel laval. A- ja B-lava vangerdavad kohad ning jõekääru ehitatakse festivali vääriline muljetavaldav püüne. Kui Lord Belial (swe) on B-lavale astumas, hakkab valgustus pahaendeliselt vilkuma ja hääbuma. Generaator on otsustanud, et vajab piisavale kütusekogusele vaatamata just sel hetkel hooldamist. Generaatori omanik jätab naise haiglasse sünnitama ning kihutab Vana-Vigala suunas. Viiakse läbi kiirpuhastus ja juuksekarva otsas rippunud esinemine saab teoks. Käima lükatakse ka jätkupeod festivaliplatsi ligidal asuvas spordisaalis.
2006: Laagri esinejate nimekiri jahmatab ka korraldajaid endid! Black metal legend Satyricon (nor), müstiline Tiamat (swe), kaasakiskuv Deathstars (swe) ja armutult lammutav Decapitated (pol) on kõik nimed, mis kuuluvad raske muusika ladvikusse ja kui lisada veel lavadele kokku kogunenud kohaliku metali koorekiht, on pilt ütlemata ilus. Pole kahtlustki – Laagri näol on Euroopa mastaabis tegemist täiesti arvestatava väikefestivaliga, mida näitab ka piiri tagant korraldajate suunas tulev plaatide ja demode laviin. Toitlustus ja nännimüük koos erinevate atraktsioonidega katab juba terve kaubandusplatsi ja kohal on ka saunabuss.
2007: kordub eelmise aasta stsenaarium: Soilwork (swe), Cathedral (uk), Enslaved (nor), Vader (pol) ja Entwine (fin) on mitmeid eri stiile vääriliselt esindavad maailmanimed, mis terve platsitäie rahvast käima tõmbavad. Suure uuendusena on piiratud ja turvatud ka telkimisplats, muutes sealse elu-olu märksa tsiviliseeritumaks ning inimsõbralikumaks. Generaatorid on juba mitu aastat korralikult käitunud ja korraldajad otsustavad sõjakirve maha matta, säilitades siiski valvsuse. On loodud kõik eeldused selleks, et järgmise aasta Laager tuleks veelgi parem ja uhkem!
2008: peasinejaks on ei keegi muu, kui põhjanaabrite legendaarne Amorphis, kelle lugusid iga paberitega metallist omal ajal une pealt ümiseda suutis. Harjumuspäraselt on tuntud nimesid ka teistest stiilidest – Witchcraft (swe), Primordial (ire), Watain (swe) jne… Festival saab kiita eeskujuliku ja turvalise korra eest ning üritus möödub suuremate vahejuhtumiteta, küll aga lähevad poolteist tuhat raske muusika sõpra jälle koju, näol äraseletatud rahulolev ilme.
2009: masu on uuristanud tee iga inimese rahakotti ning Laagri korraldajad teevad taktikalise otsuse – parem korra eelarvest lähtuvatele võimalustele ausalt näkku vaadata kui valusalt kõrbeda ja teha festival ära tema tuntud headuses kuid jätkusuutlikult. Peaesinejad pole küll metalbändide Olümpose kõrgeim tipp, kuid eksootiline SepticFlesh, Trail of Tears, Blood Red Throne, Poisonblack jt. pole sugugi viletsate killast ja jätavad lammutamisruumi ka kodumaistele tugevatele tegijatele, kes sedapuhku Laagrit ilmestavad. Ei ole palju festivale, kus lisaks väljamaa tegijatele saab kõrvale nauda No-Big-Silencit ja Metsatölli, Loitsu ja Tharaphitat, Kosmikuid ning palju-palju teisi väga kõvasid tegijaid. HRL 2009 sai tehtud, hing on veel sees ning käes aasta 2010!
2010: masu küll kestab, ent Laager ei suuda vaiki olla ning toob rahvani Finntrolli ning Rotting Christi viimasel hetkel asendanud kurikuulsa Mayhemi. Vürtsi pakuvad Mad Sin, karmist otsast Crionics ja Demonical ning sludge-doomi sõpradel on lausa pidupäev – üles astub tervelt kolm temaatilist bändi USA’st: Weedeater, Black Cobra ja Saviours. Üks on selge: HRL on pöörastel aegadel ellu jäänud ning tee on järgmise aasta juubeliüritusele valla!
2011: Hard Rock Laager toimub 10.-t korda järjest ning juubelifestival purustab kõik senised publikurekordid! Peaesinejad on suursündmuse väärilised – pealaval troonivad ammu Vana-Vigalasse oodatud My Dying Bride ja Napalm Death! Neile sekundeerivad Rotting Christ, Mnemic ja Moonsorrow ning Eesti tegijate paremik – publikul on, mida tähistada! Lavalt saab maha hõigatud lubadus, et sellega HRL festival otsi kokku ei tõmba – ees ootab teine aastakümme ja antakse endast kõik, et hea traditsioon jätkuks ja kohalik festivalielu soiku ei jääks!
2012: Laagri pealava on esmakordselt Vana-Vigalasse jõudnud Shveitsi metallistide päralt. Samael ja Sybreed on mõlemad pikalt festivalile oodatud bändid ning kord oma rahvusvahelist edu just HRL püünelt alustanud Swallow the Sun, eksootiline Melechesh ning haruldane October Tide annavad üritusele lisavürtsi. Telklast on kujunenud lausa eraldi meelelahutus, kus saab rammu katsuda nii kirve- kui kiviheites ning teistes ürgsetes osavusmängudes.
2013: Testament! Korraldajatel õnnestub Vana-Vigalasse meelitada üks thrash metali tõeliselt suurtest nimedest ning publik kiidab kaasa – osavõtt on erakordselt rohke, tegu on rekordaastaga ning kohal on sadu inimesi, kes hiljem imestavad, kuidas nad seni nii suurepärase festivalita hakkama olid saanud. Cryptopsy ja Abortedi näol on tegu ka ülikõva death metali panusega, kõvasti on ka doomi, rokki ja muud head-paremat. Emotsioon on kõigil positiivne, järgmisele aastale minnakse vastu püstipäi.
2014: Kuraditosin Laagrit on saanud reaalsuseks, 13. korda toimuv festival on kui omaette juubel, sest pealaval üles astuvad Behemoth ja Phil Anselmo oma bändiga The Illegals on tõsine tase ja Vana-Vigalas purustatakse järjekordselt publikurekord. Oma rolli mängivad kindlasti ka Eesti bändid, kes on tublisti välja andnud plaate ja tuuritanud ning seetõttu on kavas kõrget kodumaist kvaliteeti harjumuspärasest enam.
2015: Nii kuidas kasvab festivali publiku hulk, paisub ka korraldustiim ja erilist hoolt pööratakse rahva heaolu tagavatele nüanssidele, olgu selleks siis toitlustamine või kõike kosutav elektrimajandus. Bändidest leiab igaüks oma lemmiku: Candlemass (swe), Shining (swe), Anaal Nathrakh (uk), Caliban (ger) ja Threshold (uk) katavad žanriliselt laia valiku erinevaid stiile maailma tipust.
2016: At The Gates (swe), Borknagar (nor), Batushka (pol), Cruachan (ire), Blaze Bailey (uk) ja paljud teised tagavad publikule rikkaliku muusikaelamuse. Hästi toimivad ka eelmisel aastal edukalt katsetatud parandused elu-olu osas, esmakordselt on kohal ka kodumaised käsitööõllede tootjad ja rahvas võtab uuendused tänuga vastu. Sedapuhku on piiratud ja turvatud ka festivali parkimine.
2017: Vihmane suvi annab tunda ka Vana-Vigalas ja kuigi laias festivalimaailmas nähtud mudajärvedele jääb HRL selgelt alla, on liiklemine raskendatud nii autodel kui jalameestel. Aga laagerdaja ei vingu ja valib õiged riided ning naudib festivaliilmale lisaks Katatoniat (swe), Arcturust (nor), Asphyxit (ned) ja ka kodumaiseid haruldusi Loits ja No-Big-Silence. Avatud on afterparty-telk ja aina suuremat poolehoidu kogub juba omaette platsikese hõivanud pikk käsitööõllede lett.
2018: Paljude arvates on tegu kõigi aegade teravaima line-upiga, kus deathi meestele teeb rõõmu legendaarne David Vincent oma bändiga I Am Morbid ja gootimetali hingi paitab Lacuna Coil… enne mille esinemist saabub ootamatu sõnum: tõelise maailmanimega Parkway Drive on oma esinemise tühistanud! Öö vastu teist laagripäeva möödub tiimi jaoks mõtlikus vaikuses, haudvaikuses. Kuid festivalimelus ununeb meelehärm ka külastajatel, pidu jätkub ning vaatamata olulistele muudatustele kavas on ürituse lõpp üle ootuste võimas ja väärikas – laval on massiivne Crowbar!
2019: Kaks kõva tegijat esmakordselt Eestis – lavale jõuavad suurepärase livega mõlemad peaesinejad Carcass ning Dark Funeral ja sellega on eelneva aasta tõrvatilk meepotis olematuks lahustunud! Külalisi saabus ka kaugelt Jaapanist hevibändi Saber Tiger näol ning tuntumad Lost Society ja Keep of Kalessin lähinaabruskonnast. Üle mitme-setme aasta sai näha ka Metsatölli ning Vana-Vigala debüüdi tegi eesti rokilegend Metro Luminal.